Slider

VÕSU - RANNAPUHKUSEKS LOODUD

Kaunis rannakuurort Võsu asub Lahemaal, hobuserauakujulise Käsmu lahe lõunakaldal, kahe kaitsva poolsaare vahel. Rannamõnusid soosib Võsu valge liivaga rand ning madal lahepõhi, mis ulatub rannast mitmesaja meetri kaugusele. Lahe lääneosas asuva Käsmu küla rand on aga kivine ja põhi süveneb järsult. Sellise loodusliku sadama olemasolu eeldas ka kuulsust toonud meremeeste küla teket. Kuradisaarele, mis asub Käsmu poolsaare kirdeosa kivisest neemest umbes kilomeetri kaugusel, pääseb südasuviti paguvee aegu kuiva jalaga.

RANNAKÜLAST KUURORDIKS

Võsu ümbrus kuulus muinasajal Virumaa loodeosas asuvasse Rebala kihelkonda. Kogu rannikumadalik oli tol ajal tõenäoliselt siiski veel asustamata. Mõnede andmete järgi mainitakse Võsu (am Strande Wöso) esmakordselt 3. aprillil 1510. aastal Palmse mõisa dateeritud ürikus. Taani päritolu uurija Paul Johanseni andmeil nimetatakse Võsu esmakordselt aga 1346. aastal. Võsu lähedal asuvaid Palmset, Võhmat ja Vatkut mainitakse esmakordselt 1287. aastal, Käsmu 1453. aastal. Arheoloogilised andmed kinnitavad aga, et Võsu ümbrus oli asustatud juba ammu enne meie aja arvamist.
Võsu on suvituskohana tuntud juba pea 150 aastat. 1870. aastal avatud Paldiski-Peterburi raudtee avamine andis hoo Võsu kui kuurordi arengule, kui Venemaalt rongiga saabunud suvitajad hakkasid järjest enam külapildile tooni andma. Ilmselt köitis ka tol ajal kaugelt tulnud külastajaid siinne puhas mereõhk, valge rannaliiv ja kaunid männimetsad. Tänu jätkuvale suvitajate arvu suurenemisele arenes Võsust tõeline kuurort. Esimeseks maailmasõjaks oli Võsule välja ehitatud juba üle 120 suvila, kusjuures elumaju oli pea 10 korda vähem. Avatud oli isegi Tallinn – Võsu reisilaevaliin. Kui tsaariajal moodustas suvitajate põhikontingendi Peterburi ja Moskva ning saksa aadlikud, siis vabariigi algusaastatel leidis ka siseturist üha enam tee Võsule. 1930ndatel, kui pärast keerulisi aegu hakkas külastajate arv taas tõusma, avati Võsu ja Tallinna vahel ka regulaarne bussiliin. Võsu oli saanud üheks eestlastest puhkajate meelispaigaks. 





Georg Ots kord laulis nii

Tuusik taskus ja matkakott seljas,
mind autobuss Võsule tõi.
Siit kaunitest paikadest linna
ma sõita ei taha, ei või. 

Võsu liiv ja rannamännid,
looklev teeke metsa sees.
Igal hommikul, kui tõused sängist,
siis karastad end merevees.

Võsu liiv ja rannamännid,
on kaunid paigad metsa sees…

G. Podelski, A. Lausmaa
“Puhkus Võsul”
 

MARI-ANNE HELJAS kirjutab oma raamatus
“VÕSU RAHVAS JA TEMA LUGU”

Elu Võsul oli orienteeritud suvitajatele. Mereäärne rannaliiv künti kord aastas läbi ja kündja järel korjasid naised, kartulikoukudega käes, üles iga väiksemagi prahi ja rohujuure. Suve läbi vastutas ranna puhtuse eest rannakoristaja. Peale selle töötas rannavaht, kellel oli õigus trahvida igaüht, kes randa prahti, kasvõi põlenud tikugi maha viskas. Kord aastas korraldati koristustalgud, millest kogu külarahvas osa võttis. Tänavad olid puhtaks pühitud ja peatänavale oli ehitatud laudadest tee jalakäijatele. Need ettevõtmised teenisid jalakäijate, suvitajate heaolu.

etEesti
en_GBEnglish (UK) etEesti