Võsu ümbrus kuulus muinasajal Virumaa loodeosas asuvasse Rebala kihelkonda. Kogu rannikumadalik oli tol ajal tõenäoliselt siiski veel asustamata. Mõnede andmete järgi mainitakse Võsu (am Strande Wöso) esmakordselt 3. aprillil 1510. aastal Palmse mõisa dateeritud ürikus. Taani päritolu uurija Paul Johanseni andmeil nimetatakse Võsu esmakordselt aga 1346. aastal. Võsu lähedal asuvaid Palmset, Võhmat ja Vatkut mainitakse esmakordselt 1287. aastal, Käsmu 1453. aastal. Arheoloogilised andmed kinnitavad aga, et Võsu ümbrus oli asustatud juba ammu enne meie aja arvamist.
Võsu on suvituskohana tuntud juba pea 150 aastat. 1870. aastal avatud Paldiski-Peterburi raudtee avamine andis hoo Võsu kui kuurordi arengule, kui Venemaalt rongiga saabunud suvitajad hakkasid järjest enam külapildile tooni andma. Ilmselt köitis ka tol ajal kaugelt tulnud külastajaid siinne puhas mereõhk, valge rannaliiv ja kaunid männimetsad. Tänu jätkuvale suvitajate arvu suurenemisele arenes Võsust tõeline kuurort. Esimeseks maailmasõjaks oli Võsule välja ehitatud juba üle 120 suvila, kusjuures elumaju oli pea 10 korda vähem. Avatud oli isegi Tallinn – Võsu reisilaevaliin. Kui tsaariajal moodustas suvitajate põhikontingendi Peterburi ja Moskva ning saksa aadlikud, siis vabariigi algusaastatel leidis ka siseturist üha enam tee Võsule. 1930ndatel, kui pärast keerulisi aegu hakkas külastajate arv taas tõusma, avati Võsu ja Tallinna vahel ka regulaarne bussiliin. Võsu oli saanud üheks eestlastest puhkajate meelispaigaks.